Mina ja Brent kohtusime tegelikult, nagu paljud teisedki paarid, ülikooli ajal. Olime kaks noort juristihakatist, kes leidsid mõlemad tee tudengiorganisatsioonini ELSA - European Law Students' Association. Brent kuulus tol ajal organisatsiooni juhatusse ning parasjagu olid nad otsimas inimesi, kellele teatepulk üle anda. Kursaõde rääkis mu lõpuks ära ja pakkus valida kahe rolli vahel. Läks nii, et saatuse tahtel pidi minust saama Brenti mantlipärija.

Mõne aja möödudes, kui suvi oli lõpule jõudmas ja teised hakkasid juba uue õppeaasta ootel vaikselt oma rolli sisse elama, ei olnud Brent mulle ikka veel oma niiöelda portfelli üle andnud. Ühel õhtul kirjutasin talle lihtsalt, olles juba veidi pahane, et kas ta millalgi viitsib mulle ka lõpuks oma kasutajanime ja parooli ja muu info anda, et ma siis ka lõpuks saaksin oma tööd alustada. Mainin, et enne seda olime me ainult põgusalt paar sõna vahetanud. Ja ega me ei olnud ausalt öeldes üksteisele eriti silma jäänud.

“Ega me ei olnud ausalt öeldes üksteisele eriti silma jäänud...”

Sellest õhtust alates me aga jäimegi päevad ja õhtud läbi suhtlema. Me kumbki täpselt ei tea, mis see oli, aga meil tekkis kohe mingi klikk ja mõned päevad hiljem, kui me enam netis trükkida ei jaksanud, kutsus Brent mind kinno. Tagantjärele sellest rääkides ei registreerinud me kumbki oma peas ära, et me lähme kohtingule, vaid võtsime seda lihtsalt tavalise koos hängimisena. Ja loomulikult on kino teadagi üks kõige kehvemaid kohti esimeseks date’iks - suhelda ju filmi ajal ei saa.

Tegelikult aga oli see meie mõlema jaoks üks kõige kõige toredam esimene date üldse - me lihtsalt rääkisime ja viskasime terve filmi aja nalja (vabandust veelkord kõigi ees, kes päriselt filmi vaatama tulid!). Kuidagi kaotasime me taju muu maailma osas ning pärast kinos käiku oli mõlemal üks asi selge: me tahame kindlasti veel koos aega veeta. Sellele järgnesid juba päris kohtingud ja ei läinud kaua, kui olime ametlikult paar :)

Nagu Brent armastab öelda, siis laiskus on edasiviiv jõud. Tuleb välja, et see kehtib vahel ka armuelus: kui Brent oleks viitsinud mulle juba varem vajalikud andmed edastada, siis võib olla me ei olekski nii suhtlema hakanud.

Me ei usu kumbki, et iga inimese saatus on ette määratud, vaid et me teeme igaüks ise elus valikuid, mis meid elus teatud punktidesse viivad. Aga minu meelest on väga eriline, et elu meid nii kokku tõi - ma arvan, et vähestel on õnne kohata inimest, kellega nad on omavahel nii sarnased ja samade maailmavaadetega.