Meie kohtumine toimus tänapäevaselt Tinderis. Aasta 2020 mais olin mina olnud vallaline kaks ja pool aastat ning Steve aasta. Me olime mõlemad hästi läbi mõelnud ja tunnetanud, millist kaaslast soovime, ning selle sobiva leidmiseks olime tegelenud rohkelt oma enesearenguga ning käinud ka paljudel kohtingutel!

Seetõttu oli meie vestlus Tinderis üsna konkreetne, otsekohene ja pingevaba. Steve pikka sissejuhatust ei teinud, vaid asus kohe küsimuste kallale. Millised on minu väärtushinnangud ja põhimõtted elus? Millist meest ma enda kõrvale otsin? Mida ma oma viimasest suhtest õppisin? Kuidas ma ennast rahustan, kui stressis või endast väljas olen? Millega vabal ajal tegelen?

“Lobisesime ja naljatlesime esimesest hetkest nagu vanad tuttavad ning märkamatult möödus neli tundi.”

See kõik tegi mulle väga nalja, vastasin talle et "Oota, kohe toon oma märkmiku, et midagi olulist ei ununeks mainida!"

Minu, kui naise jaoks olid need küsimused hea märk, et järelikult oli mees ka ise need teemad läbi mõelnud ning ta teab, mida ta otsib. Nii oligi: põrgatasin samad küsimused talle endalegi vastamiseks ning mõlema vastused klappisid! Kui “intervjuu” tehtud, ei oodanud Steve enam hetkegi, vaid küsis mu telefoni numbri ja helistas, et kuulda mu häält. Lobisesime ja naljatlesime esimesest hetkest nagu vanad tuttavad ning märkamatult möödus neli tundi.

Kõne aja tuli koju ka mu sõbranna, kellega korterit jagasime. Kui see lõppes, siis ta küsis, kellega ma seal nii lõbusalt ja pikalt rääkisin, ning tal oli raske uskuda, kui vastasin, et Stevega, kellega olin alles samal päeval Tinderis tutvunud.

Pulmafotograaf: Valdur Rosenvald | Rosenvald Photography

Tseremoonia koht: Tallinna Perekonnaseisuamet

Pruudi pulmameik: Eva-Andra Tamm

Pruudi pulmasoeng: Eva-Andra Tamm

Pruudikimp & pulmalilled: FleuR Royale flowered by Peter Boeijkens

Pruudi pulmakleit: Stuudio August

Pulmasõrmused: MatiGold

Peale kõnet oli elevust palju ning algas nädalavahetus, mil mina olin oma maakodus ning Steve Tartus. Leppisime kokku, et kohtume esmaspäeva õhtul Tallinnas. Kui kohtumise aeg kätte jõudis, ootas Steve mind maja taga parklas. Mind märgates tuli ta autost välja, lai valge naeratus näol, ning embas mind tervituseks. Mäletan, et esimesest silmapilgust, kui nägin teda enda poole liikumas, mõtlesin, et ta näeb isegi parem välja kui piltidel! Peale kallistamist saatis ta mu autoni, avas ja sulges ukse, ning ma tundsin end suurpäraselt.

Autosse istunud, keeras Steve minu poole ja lihtsalt vaatas mind. Ma püüdsin rääkida ja uurida, kuhu me siis läheme, kuid tal ei olnud ühtegi plaani ega soovi – ta lihtsalt vaatas ja imetles mind järgmised 30 minutit. Kui sain aru, et mees on nii vaimustunud minuga kohtumisest, siis pakkusin ise, et läheme kuhugi sööma, muidu istumegi kogu õhtu siin autoparklas. See sõit restorani oli samuti omaette seiklus, sest Steve oli nii sissevõetud, et tahtis mind ka kogu autosõidu aja vaadata ning mul oli tükk tegemist, et veenda teda rahulikult hingama ja turvaliselt autot juhtima. Õhtusöögi ajal olukord veidi rahunes ning me rääkisime Balist, reisimisest, enesearengust, suhetest ning nendest saadud õppetundidest.

Ühel hetkel Steve küsis, kas võib mu kätt puudutada ja nuusutada, kuna ta tahab mu naha lõhna tunda. Ma lubasin, sest tean, et meile peab oma partneri loomulik lõhn meeldima. Kogu see kohtumine ajas mind tohutult naerma, sest hoolimata suurtest emotsioonidest jäi ta minuga viisakaks ja lugupidavaks. Olime armunud ja elu oli üks suur lill!

“…tal ei olnud ühtegi plaani ega soovi – ta lihtsalt vaatas ja imetles mind järgmised 30 minutit.”

Käisime veel Fotografiskas fotonäitusel ning õhtul koju jõudes lendasid nii mul kui Stevel kõhus liblikad. Õnneks jõudis Steve ikka turvaliselt oma koju, kuigi kohtingu lõpuks oli ta endiselt minust pööraselt vaimustunud ja juhtis oma autot vägagi lennukalt.

Järgmised neli kuud oli testimisperiood ehk käisime kohtingutel – vaatasime, kas meie sõnad ja teod lähevad kokku ning õppisime teinetest tundma. Mulle meenub üks naljakas olukord, kui pidime lõunapausi ajal minema välja sööma. Selleks hetkeks Steve juba teadis, et mulle meeldivad ilusad interjöörid ning ma pean lugu tervislikust ja ilusast toidust. Ühel hetkel, kui olime suundunud Ülemiste poole, tuli Stevele kaval nägu ette. Ta arvas, et ma ei saanud aru, et tal on minuga mingi plaan, niiet otsustasin kaasa mängida. Jõudsime siis lõpuks tööstusrajooni ning sisenesime ühe tootmishoone toidukohta, mis nägi välja täpselt nagu ehtne nõukogude aegne söökla.

Ma ei öelnud endiselt midagi, sest sain aru, et ta testib, kui pirtsakas ma olen. Niisiis istusin seal oma punaste huulte, pliiatsseeliku ja valge triiksärgiga ning sõin kartulit ja hakklihakastet, ümberringi erinevad remondi- ja töömehed. Kui olime lõpetanud ja autosse istunud, siis ütlesin, et ma sain aru küll, et ta testis mind. Kinnitasin talle, et tuleksin temaga kasvõi maailma lõppu ja oleksin koos nii heas kui halvas, aga sinna sööklasse ma rohkem minna ei soovi.

“Kinnitasin talle, et tuleksin temaga kasvõi maailma lõppu ja oleksin koos nii heas kui halvas, aga sinna sööklasse ma rohkem minna ei soovi.”

Kolisime kokku septembris, 4 kuud peale tutvumist. Ühel metsa jalutuskäigul arutasime abiellumise teemal. Steve jaoks oli see suur unistus, mis sümboliseerib pühendumist, perekonna loomist, meheks küpsemist ja kasvamist. Mina polnud abiellumisest kunagi väga unistanud, kuid polnud ka selle vastu. Ma olin nõus abielluma vaid tingimusel, et see ei tähenda sterotüüpseid ja konservatiivseid soorolli ootuseid mulle. Abielu tähendab täna minu jaoks armastust, ühendust, pühendumist, koostööd ning pidevat kasvamist ja arengut inimese ja naisena.

“Abielu tähendab täna minu jaoks armastust, ühendust, pühendumist, koostööd ning pidevat kasvamist ja arengut inimese ja naisena.”

Plaan abielluda tekkis konkreetsemalt sügisel, mil mõlemad haigestusime COVIDisse ning veetsime kuu aega kahekesi kodus, kõrges palavikus, korda mööda üksteise eest hoolitsedes. Otsustasime abielluda veebruaris 2022, sest see tundus meie jaoks lihtsalt õige ja sobiv.

Valisime abiellumise päeva pühendada vaid teineteisele, mistõttu me külalisi ei kutsunud. Meie ainus soov oli sellel päeval olla kohalolus, tähistada uue eluetapi ja püha liidu algust ning jäädvustada need ilusad hetked parima pulmafotograafi poolt.

Mariliis:

Mulle meeldib Steve juures tema ehedus, avatus, uudishimu, sõbralikkus ja spontaansus. Ma imetlen tema tohutu julgust ja peale hakkamist õppida uusi oskusi ning olla selles pühendunud ja järjepidev. Olla parem eilsest. Steve on suure südamega mees, kes väga hoiab, armastab ja hoolib oma inimestest ning ei karda seda igapäevaselt nendele ka väljendada.

Tunnen end armastatuna, kui Steve minuga koos aega veedab ja jalutama tuleb.

Steve:

Mulle meeldib Mariliisi siirus, heatahtlikkus, südamlikkus ja naiselikkus. Mariliis on oma loomult positiivne ja rõõmsameelne ning see väljendub tihti tema naeratavas näos. Lisaks on ta tähelepanelik ja hooliv enda ümbritseva suhtes, mistõttu on temaga koos hea ja kerge olla.

Tunnen end väga armastatuna, kui Mariliis teeb mulle kodus ilusat ja värvilist toitu.