Parimad pulmafotod 2021

Käes on 2021. aasta pulmahooaeg. Kokku 27 imelist pulma ja palju erilisi hetki, mida oli au jäädvustada. Tahan neid Sinuga jagada. Aga lisaks kõigele sellele juhtus sel aastal midagi veel…

Täpselt pulmahooaja tipus, 14. juulil olen taas ühes toredas rahvusvahelises pulmas Sangaste lossis.

Kõik võiks olla ju tavapärane, aga tegelikult seekord on midagi teistmoodi… Sest on väga suur tõenäosus, et mulle sünnib sel päeval poeg. Johannal hakkasid nõrgalt valud juba öösel pihta. Johanna oli ebakindel, et kas ta peaks mul pulma lubama minna või mitte. Mina arvasin, et võiksin ikkagi minna, eriti arvestades, et Sangaste on ainult ühe tunni kaugusel…

jätkub…

Meie sõber Anette tuli kodus appi meie tütart Sarahit hoidma. Lõuna oli kätte jõudnud. Mina pildistasin pruudi ja peigmehe portreesid ja Johanna kodus hakkas Sarahit magama panema. Läks algul täitsa hästi ja jäi kergesti magama. Aga umbes 30 minutit hiljem ärkas üles. Siis hakkasid asjad käest minema. Kui Sarah üles ärkas, siis ta oli hästi endast väljas, midagi ei sobinud, magama ei jäänud ja karjus. Johanna teda enam magama ei saanud, sest tuhud olid liiga tugevad.

Kell 14:10 ütlesin pruutpaarile, et “I have some news”.

Kell 14:10 ütlesin pruutpaarile, et "I have some news". Pruut küsis: "Good or bad?". Ma proovisin öelda, et sõltub, kuidas kellegi jaoks. Selgitasin, et saan veel natuke aega olla, aga on võimalik, et pean oma naisele appi minema Tartusse sünnituse juurde. Reaalsus oli see, et varem kokku lepitud varufotograaf Mait Jüriado oli juba Sangaste poole teel. Pildistasin hetkeni kuni Mait kohale jõudis ja kihutasin Tartu poole.

Kell 16:02 helistas mu õde ja ütles, et enam pole palju jäänud sünnituseni, aga peaksin jõudma, kui kiiresti teen.

Sõitsin kiirelt. Jõudsin järsku teetööde kohani ja üks väike ebameeldiv tabloo näitas 4 minutit ooteaega.

jätkub…

Üks maastur keeras vaatamata sellele ajale ootamise reast välja ja sõitis. Ma otsustasin ka minna, sest neli minutit tundus selles olukorras terve igavik. Selgus, et maastur oli hoopis teetööline, kes peatus. Sõitsin ise edasi ja vastassuunast tuli järsku väga pikk rivi autosid. Manööverdasin ennast poolelioleva tee peal autode vahelt välja.

Kihutasin edasi ja jõudsin sünnitusmajja. Ja mitte enam väga kaua hiljem, kell 17:57 sündis meie teine laps. Ma ütlesin "Noah". Panime nime ära.

Johanna oli tohutult tubli ja tundus nagu polekski midagi väga juhtunud, nii värske nägi välja. Poeg Noah sai normaalse sünnihinde. Uus elu oli alanud. Nii meie kui ka Noah’i jaoks.


Sulle võib samuti meeldida