Me tutvusime Sebastianiga 16. juunil 2016. aastal Birminghamis. Tol ajal töötasime samas advokaadibüroos, millel on kontorid üle terve maailma, seal hulgas ka Tallinnas ja Münchenis. Birminghamis toimus müügikoolitus advokaatidele. See, et me seal tutvusime, oli väga-väga suur juhus ja asjade kokkulangemine.

“See, et me seal tutvusime, oli väga-väga suur juhus ja asjade kokkulangemine.”

Kõigepealt oli Eestist võimalik minna vaid väga piiratud arvul inimestest ja õnneks pakuti seda võimalust ka mulle. Lisaks oli võimalik valida, millisel päeval koolitust teha. Valikus oli lausa 4 erinevat päeva, sest osalejaid oli palju! Minule pakuti neljapäeva ja olin nõus. Hiljem on Sebastian rääkinud, et temal tuli algselt valitud neljapäevale midagi ette ning ta proovis koolituspäeva veel viimasel minutil muuta, kuid õnneks ei olnud see enam võimalik.

Pulmafotograaf: Valdur Rosenvald | Rosenvald Photography

Pulmaisa: Hannes Hermaküla

Pulmavideo: Henry Talvik Films

Ettevalmistuse koht: Hõbekala külalistemaja

Pulmakoht: Hõbekala külalistemaja

Pastor: Hannes Hermaküla

Pruudi pulmameik: Kersti Murumägi

Pruudi pulmasoeng: Kersti Murumägi

Pruudikimp & pulmalilled: Ola la fleur

Dekoreerija & florist: Ola la fleur

Pruudi pulmakleit: Iris Janvier

Pulmasõrmused: Tiffany & Co

Peigmehe pulmaülikond: Suitsupply

Pulmakutsed: Tea Martin

Pulmatort: Oivaline Tervislik Tort

Pulma catering: Eventering

Pulmabänd/ansambel: Marie Vaigla & Jonas Kaarnamets

DJ: Jonas Kaarnamets

Sel üritusel oli meie koolituspäeval üle 200 advokaadi erinevatest riikidest, kes kõik olid juhuslikkuse alusel jaotatud umbes 7-liikmelisteks laudkondadeks. Terve suur konverentsiruum oli selliseid laudu täis. Mina olin sel päeval Eestist ainus osaleja ja täiesti üksi. Leidsin üles oma laua, istusin maha ja järjest hakkas inimesi saabuma. Ja mingi hetk tuli Sebastian. Ta jäi mulle juba kaugelt silma. Vaatasin, et appi kui nägus mees! Pikk, tugev, tumeda peaga ja megastiilses helehallis ülikonnas. Kui ta lauda istus ja oma nimesilti kirjutama hakkas, vaatasin et okei, abielusõrmust ei ole! :) Jälgisin, kuidas ta oma nime kirjutas ja mõtlesin, et Issand kui lahe ja karakteriga käekiri! Hiljem on Sebastian rääkinud, et ta sai alati koolis oma käekirja pärast riielda ning mina olen siiani ainus inimene, kes ta käekirja ilusaks peab.

Päeval oli meil väga vähe võimalust niisama juttu rääkida, aga õhtul sattusime jällegi juhuslikult samasse seltskonda juttu ajama ning siis istusime juba õhtusöögilauda kõrvuti. Rääkisime terve õhtu kuni selle hetkeni, mil kõik meie hotelli baarid ja ühised alad suleti ja me ainsate inimestena jäänud olime.

“Mingi hetk tuli Sebastian. Ta jäi mulle juba kaugelt silma. Vaatasin, et appi kui nägus mees!”

Pärast Birminghami reisi hakkasime omavahel igapäevaselt suhtlema. Sebastianiga oli mul kohe selline tunne, et meil on omavahel aega ja et kuskile pole kiiret. Ja üldse ei olnud sellist mõtet, et appi, välismaalane, kuidas see küll kõik toimima peaks? Aga väljakutse on kogu see teekond sellegipoolest olnud. Alguses oli meil töö kõrvalt võimalik teineteisele külla reisida vaid pikaks nädalavahetuseks koos ühe või kahe distantsilt töötamise päevaga kas siis vastavalt Eestis või Saksamaal ning seda ka ainult korra kuus. Vaikselt-vaikselt aga jõudsime viimaks ülemusega kokkuleppele, et mina saan olla Münchenis ühes kuus nädal aega ning Sebastian saab samamoodi nädala Eesti kontoris istuda ja oma tööd teha. Pikapeale saavutasime olukorra, kus saime peaaegu kogu aja koos veeta!

Oleme oma teekonnal jõudnud arusaamani, et meie elu võiks olla metafooriliselt kui lillekimp, kus on hästi palju erinevaid lilli, mis võib-olla esmapilgul omavahel kokku ei sobigi. Et seal oleks võrdselt nii Eesti kui ka Saksamaa lilli, et ükski ei domineeriks liigselt. Et me näeks oma elu rikkamana, sest meil on harukordne võimalus oma lillekimpu panna parimat mõlemast riigist. Et meie lapsed oskaksid igatseda Eesti suve valgeid öid, meres ujumist ja mustikametsi, aga tunneksid end kodus ka mägedes ronides ja suusatades.

Tema tutvustas mulle raamatut "Väike Prints". Üks meie lemmiktsitaate sellest raamatust on: "Rebane ütles: "Sa ei ole midagi enamat kui väike poiss, kes on nagu sada tuhat teist väikest poissi. Ja ma ei vaja sind. Ja sina omaltpoolt ei vaja mind. Sinu jaoks ei ole ma midagi enamat kui sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu ära taltsutad, siis me vajame teineteist. Minu jaoks oled sa ainuke kogu maailmas. Sinu jaoks olen mina ainuke kogu maailmas... Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Aga sina ei saa unustada. Sa vastutad selle eest, mille sa taltsutad."

Me oleme koos üsna seiklushimulised. Me oleme avatud teineteise hobidele. Kaisa on proovinud paraplaaniga lendamist ja mägedes jalgrattaga sõitu ja isegi kui ta ei olnud kunagi varem suusatanud, on temast nüüdseks saanud päris muljetavaldav maastikusuusataja. Mina aga olen läinud Kaisaga kaasa purjereisidele (ja peaaegu iga kord merehaigeks jäänud :) ).

Üks väga oluline metafoor meie suhte kohta on lillekimp. Meie suhte piire ületava pärandi ja tausta tõttu jäävad ja peakski jääma Eesti ja Saksamaa meile alati oluliseks, olenemata sellest, kus me elame. Lillekimbus peab alati olema võrdselt Eesti ja Saksamaa lilli, et see oleks alati värvikas. Me mõlemad nõustume, et selline värviline kimp on rikastav nii paljudel viisidel ning seni on see meie suhet vaid huvitavamaks ja väärtuslikumaks muutnud.