Pulmades käimine tundub mulle natuke nagu muinasjutumaailmas elamine, eriti tagantjärgi. Elan oma tavalist elu, pesen nõusid, kerin Facebooki feedi, kuni äkitselt leian end täiesti teisest maailmast.

Avastan end Sardiinia helesinise mere äärest, kus Evelina ja Ilmar romantiliselt veiniklaase kokku löövad. Järgmine hetk olen maagilises Raudsilla puhkekeskuses, sügavate metsade keskel ja näen, kuidas peigmees Klaus korjab pulma jaoks sammalt. Vaatan uuesti ja märkan muinasjutuliselt valget pruuti valgel hobusel vaikselt liikumas Lõuna-Eesti metsade ja põldude vahel. Lähedus, armastus ja unustamatud momendid tekivad ja samas kaovad hetkega.

Mina pean need kinni püüdma.