Triin:

Meie elutee viis meid kokku Tartus 2019 aasta sügisel. Esmakohtumise olime kokku leppinud nii, et tegemist ei ole kindlasti "deidiga”, vaid see, mis me teeme, on "hängout". Simoni sõnul seisneb nende vahe selles, et deidi jaoks paneb naine jalga ebamugavad sukad ja kontsakingad, värvib huuled ja käib juuksuris soengut tegemas ning mees kannab kingi, toob lilli ja muud sarnast. Hängoutile võib tulla naine näiteks pusaga ning mees lühikeste pükstega ning kaasa võib võtta hoopis šokolaadibatooni, millest on juba tükk ära hammustatud, kuna kõht läks tee peal tühjaks. Ning nimetatud batoonikesest pole üldse häbiasi kohtumisel ka neiule ampsu pakkuda.

Väljas oli suhteliselt soe reedene sügisõhtu ja tibutas vihma. Leppisime kokku, et tunneme teineteist ära rohelise värvi järgi — minu mantel ja Simoni püksid olid rohelised. Kohtusime raekoja platsil, kuhu Simon omale iseloomulikult veidi hilines, jõudes kümme minutit peale kella seitset. Kohtumisel tervitades kallistasime, kuid ma ei osanud veel arvestada, et kallistades torkab minu avatud vihmavari Simonile peaaegu silma — pikkuse vahe oli siiski tuntav. Esimesel kohtumisel külastasime mitut pubi vanalinnas, jõime teed, sõime krabi sõrgasid ja Simon lubas endale ühe kannu õlutki. Jäime tundideks jutustama ning ei soovinudki justkui koju minna. Jalutasime vihmases öös mööda kesklinna, üle Emajõe sildade ning läbi vanalinna. Meil oli, millest rääkida! Viimaks said väsimus ja mõistus ikkagi meist võitu ning Simon saatis mu peaaegu koduni, enne kui endale ise öösel kell 3 takso tellis.

Sarnaselt möödusid kõik meie esimesed kohtumised, kus me lihtsalt saime kokku ja rääkisime oma eludest. Näiteks saime teada, et olime aastaid tagasi samal ajal samasse kõrgkooli astunud. Seejuures meid, rebaseid, ristiti samal üritusel, enamik meie loenguid toimus samas hoones, samal korrusel, samas koridoris, lihtsalt ruumid olid teineteisel pool koridori. Sõime lõunat samas kohvikus, laenutasime raamatud samast raamatukogust ja nii palju veel! Ju siis lihtsalt ei olnud aeg meie kohtumiseks veel küps.

Kohtumiste vältel sai selgeks, et meid ühendab armastus, huumor, muusika, huvi lauamängude ja kodu kokanduse vastu ning see soe tunne, mis tekib, kui koos aega veedame.

Pulmafotograaf: Valdur Rosenvald | Rosenvald Photography

Ettevalmistuse koht: Angleterre apartments ja Hestia Hotel Seaport Tallinn

Tseremoonia koht: Oleviste kirik

Pulmakoht: Mantel & Korsten

Pastor: Veljo Kaptein

Pruudi pulmameik: Mädleen Mustonen

Pruudi pulmasoeng: Mädleen Mustonen

Pruudikimp & pulmalilled: Mileedi lilleärid

Pruudi pulmakleit: Marimo

Pulmasõrmused: Kullassepp LuxMartin

Peigmehe pulmaülikond: Marimo

Simon:

Rikkamad inimesed sõidavad koos nädalasele soojamaareisile, et teada saada, kas partneriga on üldse võimalik ühe katuse all pikemalt koos eksisteerida — meie jaoks tuli see periood teisel kujul. Teatavasti iseloomustab 2020. aastat suure pandeemia algus ja ülemaailmne tualettpaberi kriis. Valitsused palusid, et inimesed jääksid isolatsiooni!

Meie Triiniga olime selleks ajaks hakanud enamikku oma vabast ajast koos veetma, kuid elasime veel eraldi üürikorterites. Samas oli meil juba kaks paari hambaharju, üks kummagi kodus. Pandeemiaga seoses kolisin oma töökoha koduseinte vahele ja sellega algas meie suhte esimene tõsisem proovikivi: isolatsioonis elamine, teadmata kui kaua eriolukord kehtib. Õnneks saame tagasi vaadates öelda, et kohanesime hästi ja tekkis hea sümbioos. Suutsime säilitada rõõmsat meelt ja kooselu tuli üsnagi loomulikult.

Suutsime näha raskel ajal palju positiivset; selle näitena on meil rääkida lugu poeskäigust. Ajal mil veel vaieldi, kas koroonaviirus levib piisknakkusena ja uudistes teatati igapäevaselt nakatumise statistikat maakonniti, juhtus kaupluses nii, et iseteeninduse kassas tuli meie juurde üks äärmisel agar poetädi, kes mõtles et aitab meil nobedalt ostud ära skaneerida ning kottidesse pakkida, kuigi me tegelikult ei küsinud ega vajanud üldsegi abi. Muuhulgas olime lisaks tualettpaberile ostmas ka köögivilju ja mitmeid neist pakitakse eraldi väikestesse kilekottidesse. Niiviisi see siis juhtus, et poetädi haaras meie korvist köögivilju, viskas neid järgemööda kaalule ning võttis igaühe jaoks õhukese kilekoti, mille avamise lihtsustamiseks tõmbas kenasti iga kord oma sõrmed keelega märjaks, avas koti ja haarates sama käega meie köögivilja järele. Eks me olime esialgu üsna pahviks löödud, kuid hiljem koju jõudes valmistas see meile juba palju nalja — mõtlesime et tegemist ongi Tartumaa koroonaviiruse superlevitajaga. Ühesõnaga, kuigi igapäevaelu rütm oli täiesti sassi löödud, stress laes ja kehtisid liikumispiirangud, oli meil kahekesi väga tore. See kõik liitis meid, andis lootust ja julgust ning peagi hakkasid tekkima esimesed mõtted abiellumisest.

Kihlumiseni jõudmine ei läinud ka ilma viperusteta. 2021 jaanipäeva paiku oli mõte saanud üsna küpseks ning välja koorus plaan kosida Triin. Juhuks kui Simon leiab endale armastuse, kinkisid aastate eest vanavanemad talle oma abielusõrmused. Plaanist rääkis Simon esimesena oma isale ja samal päeval uuris ka kälimehelt, kuidas temal Triini õe kosimine läks. Eriti tundis Simon huvi just äia käest tütre käe palumise kohaliku kombestiku kohta. Kui kälimehega sai nõu peetud, võttis mees südame rindu, haaras kaasa vanaema abielusõrmuse ja palus tulevase äia käest luba Triinist aus naine teha.

Kui luba oli käes, hakkas Simon otsima perfektset hetke, et ühele põlvele laskuda. Selleks hetkeks oli delikaatselt erinevate vestluste käigus välja uuritud, et Triin tunneks enda ebamugavalt, kui ettepanek toimuks avalikult, grandioosse žestina. Seega pidi see juhtuma väga romantiliselt ja intiimselt.

Esimese katse jaoks arvas Simon, et leidis sobiva koha Triiniga tema endisest vanavanemate majakesest Kilingi-Nõmmes Lavi järve äärde jalutades. Järve äärde viib rada üle oja ning Simon arvas, et see oleks ideaalne koht, kus naise kätt paluda. Samal õhtul toimus kohalikul laululaval Metsatöllu kontsert. Nagu korralikul "hevimehel" ikka, oli ka tol kontserdil käies Simoni nahktagi taskus punane sametine südamekujuline karbike koos sõrmusega, mida ta aeg-ajalt närviliselt taskus masseeris, kontrollimaks et see pole rahvasummas kaduma läinud. Õhtu oli tavatult kaunis: taevas pilvitu, jaanipäevale omaselt mitte väga hämar, aga samas mitte väga palav. Oli isegi täiskuu. Kontserdi lõppedes vihjas Simon, et kuna on kaunis õhtu, siis võiks kasutada ära võimalust järve äärde jalutada, et teha koos kaunid öised pildid, lootes seejuures sillal Triin ootamatult peatada ja abieluettepanekuga romantiliselt üllatada. Saatusel olid aga teised plaanid ning Triin ei tahtnud kõrvalepõikest mitte midagi kuulda, kuna ta jalad olid hakanud külmetama ja loodus võrdlemisi pakiliselt kutsuma. Seega, tähed suvises taevas võisid olla küll joondunud ja oja silla all vuliseda, kilgid laulda ja jaanimardikad helendada, aga paar võttis suuna otsejoones eelpool mainitud majakesse, et vaigistada looduse kutse.

Järgmine sobiv hetk saabus, kui möödas oli paar nädalat. Simon pidas sobivaks viia Triin Kakumäele Haveni jahisadamasse päikeseloojangut vaatama. Selleks ajaks oli juba mõned Triini lähisugulased kuulnud, et ta hakkab peatselt abielluma, aga ise ta seda veel karta ei osanud. Paraku luhtus ka see katse! Sadamasse jõudmine juhtus pisut peale päikeseloojangu algust ning, olles jõudnud muuli lõppu jalutada, ümbritses neid kümneid teisi inimesi, kes olid sarnaselt tulnud sinna, et imetleda vaadet. Rahvaste voorimine oli pidev ja häiris mõlemat ning päikeseloojangki hakkas vahetuma tuulise ööga merel. Ka sel korral ei tundnud Simon, et see aeg ja koht oleks sobilik ja Triini sõrme sõrmus ei jõudnud.

Sarnaselt läks mitmetel teistel katsetel ja lõpuks ei kannatanud asi enam oodata — suvi hakkas juba lõppema! 29. augusti õhtul palus Simon koduseinte vahel Triini oma naiseks, laskmata end segada faktist, et üks neist kandis hommikumantlit ja kodust olid veel remondi käigus tekkinud ehitusjäätmed ära viimata. See tabas Triini täiesti ootamatult. Tal polnud aimugi, et oli mitmel korral ise romantilisel hetkel lasknud end segada ja oleks võinud olla juba teist kuud kihlatud! See kerge süütunne ei varjutanud õnne ning tol õhtul sai Triin viimaks kuulutada, et on kihlatud.

Sulle võib samuti meeldida