Rosenvald Photography | Pulmafotograaf Valdur Rosenvald

View Original

Evelina & Ilmar | Unistuste pulmad Sardiinias

Evelina versioon

Kohtusime Ilmariga Internetis kohtumisportaalis, no kus sa mujal ikka inimestega tänapäeval kohtud?!

Ilmar kirjutas mulle 7. veebruaril. Tal oli profiilis nimeks Ilx. Küsisin peale teretamist, et kas passis on ka kirjas Ilx?

Mõtlesin, et mingi järjekordne tüüp üritab ennast kuidagi huvitavaks teha või ei julge päris nimega kontot teha kuna kodus naine ja pere. Olin selleks ajahetkeks erinevaid karvaseid ja sulelisi juba kohanud. Sarkastilisele küsimusele tuli aga kohe vastus, et ei, passis on Ilmar. Evelina veel mõtles, et miks noorel mehel selline vanaaegne nimi on, aga nimi ei pidavat meest rikkuma. Hea märk oli see, et ta minu otsekoheselt lajatatud küsimuse peale ei solvunud ja nii meil jutt jooksma hakkaski.

Olin juba kaks aastat aktiivselt kohtingute maailmas tegutsenud ja jõudnud otsusele, et aitab küll, mul on elus kõik olemas: oma kodu, töö, hobid, reisimine. Milleks mulle seda enam vaja, olen seda juba teinud ja kogenud: suhted, abielu jne. Aga siis ilmus Ilmar, kellel on muuseas kassiallergia.

Pulmafotograaf: Valdur Rosenvald | Rosenvald Photography

Asukoht: Hotell Calacuncheddi, Sardiinia, Itaalia

Pulmavideo: Awentus

Pruudi pulmakleit: Marika Arro

Peigmehe pulmaülikond: Errier

Pulmatort: Hotell Calacuncheddi

Läks vaid neli päeva ja juba kohtusimegi. Tundus nagu oleks nädalaid läinud, sest kirjutasime nii meeletult palju, vahel 3-4 tundi järjest nagu vanad tuttavad.

Oli laupäev,11. veebruari õhtu, kangemast kraamist julgust ammutatuna suutis Ilmar otsustada, et kutsub mu välja. Tunnid olid hilised ja kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli kell juba umbes 1 öösel ja kuupäev vahetunud. Kohtusime venelaste karaokebaaris Roosikrantsi tänaval, mis minus muidugi mingit rõõmuhüüet ei vallandanud, seda enam, et ma olen igast küljest ebamusikaalne-laulda ei oska ma absoluutselt.

Ei maksa salata fakti, et karaokebaari läksin ka mina väikese kraadiga, sest muidu oleks julgust puudu jäänud. Kutsusin Ilmari ukse peale vastu, et oleks julgem karaokebaari sisse minna ja seal ma teda esimest korda nägingi. "Kena, pikk mees," mõtlesin. Tegelikult mulle igasugused veidrad urkad meeldivad, sest seal eksisteerib justkui mingi paralleelmaailm.

Kui siinkohal peaks joone alla tõmbama, siis põhimõtteliselt läkski nii, et kokku me tol lõbusal õhtul saime ja kokku ka jäime.

Ilmar käis alguses harvemini ja siis ikka tihedamini külas ja lõpuks oli lausa 4-5 päeva nädalas minu juures. Ja ausalt öeldes ei olnud mul selle vastu midagi, sest nii lahedalt sooja ja siira olemisega tüüpi polnud minu elus veel olnud. Mõnusalt ebaeestlaslik, jutukas, organiseerija, optimist. Varsti ta sai endale kapis juba ühe riiuli ja siis teise ja nii ta siis sisse koliski. Üürikorter ja vahepealsed seiklused ei kutsunud enam.

Ilmari poeg Jasper, kes oli tol hetkel 7-aastane, veetis muidugi aega ka isaga. Mina ikka muretsesin, et mis siis, kui ma lapsele üldse vastuvõetav ei ole, et kas siis on dealbreak. Tänaseks on puud soola koos ära söödud ja Jasper elab vähemalt pool aega meiega. Sujuvalt sai osalise ajaga isast taas täiskohaga isa ja see pole mingi ime, sest mina ei ole oma elus näinud meest, kes nii palju oma lapsega tegeleks, tema nimel teeks ja temast hooliks.

Kõik käis väga kiiresti, Ilmar muudkui organiseeris: välja, kinno, kotserdile, reisile. Mitte kunagi ei olnud juttu, et tal pole sellisteks tegevusteks aega. Reisisime tõesti väga palju ja 2017. aasta 26. oktoobril Malta reisi ajal palus Ilmar mu kätt ning nii me nüüd abieluranda sõudsimegi.

Minu kahetoaline armas pesa jäi kohe varsti väikseseks ja 2018. aasta jaanuaris ostsime ühise kodu.

Kahe aasta jooksul on väga palju juhtunud, nii palju nagu me oleks juba 10 aastat koos olnud.

2017. aasta veebruaris arvasin mina oma skeptilisuses, et täitsa nunnu kutt küll, aga ilmselt nagunii paneb varsti seitsme tuule poole punuma, aga õnneks eksisin, Ilmar tuli ja jäi.

Ilmari versioon

Tutvusime Evelinaga 2017 aasta Veebruari alguses nagu ikka tänapäeval moes, ühes paljudest tutvumisportaalidest.

Esimesed read olid umbes nii: "Tere õhtust! portaali väitel on meil match, kas saame tuttavaks?"

Vastuseks tuli Evelinalt sarkastiline: "Kas sinu passis on ka eesnimi Ilx?"

Sellest hetkest sain aru, et Evelinaga tuleb huvitav vestlus.

Edaspidi oli väga palju igapäevast tundidepikkust suhtlust ekraanis, mil lõpuks julgesin Evelina ühel laupäevaõhtul peale mitut vägijooki välja kutsuda. Saime kokku venelaste karaokebaaris Roosikrantsi tänaval ja sain kohe Evelinale oma kesist karaoke laulmisoskust demonstreerida.

Edasi arenes suhe tormiliselt. Kuna minu üürikorter oli tollel hetkel Jüris, siis käisin Evelinal külas, kuni aprilli lõpus päriselt sisse kolisin. Evelinaga oli kohe algusest peale kuidagi mõnus klapp nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt ja juba esimesest hetkest peale tekkis tunne, et ei taha tema juurest üldse oma üürikorterisse ära minna.

Maikuu lõpus läksime juba koos Itaalia reisile, et ikka selgusele jõuda, kas ka koos reisides on sama lahe koos olla. Oktoobri lõpus kutsuti mind töökaaslase pulma Maltale, kus mõni päev enne pulmi 26.10.2017 palusin Evelinal kätt.

Evelina aitas ja toetas mind väga palju emotsionaalselt, kui pidin oma lapse heaolu pärast sisuliselt eksabikaasaga võitlema. See oli emotsionaalselt meile kõigile päris raske ja pean tunnistama, et ilma Evelinata ma poleks sellega toime tulnud. Alates 2017. aasta oktoobrist ongi Jasper umbes pool või enam aega meiega elanud ja Evelina on end väga hea emana näidanud. Küll vahel natuke rangena, kuid samas hea, abivalmi ja õiglasena.

Edasi hakkasime juba ühist kodu otsima, mille ka 2018. aasta esimesel nädalal soetasime. Siis hakkas uue korteri ümbertegemine ja sisustamine.

Kui 2018. aasta maikuu lõpus sisse kolisime, siis oligi järgmiseks projektiks pulmad ära teha.

Meile mõlemale oli selge, et tahaks midagi erilist, midagi teistmoodi. Kuna meile mõlemale väga reisida meeldis, siis otsustasime, et pulmad võiks olla põgenemine kuskile välismaale.

Vaagisime erinevaid variante ning tulime koos ühisele arusaamale, et just liivarannas on kõige õigem variant.

Evelinaga koos olles on mul tunne, et me areneme ja kasvame temaga koos igapäevaselt. Tunnen, et mitte kellegi teisega pole mul varem olnud nii sooja ja mõnusat tunnet kui Evelinaga. Mitte keegi pole minust nii palju hoolinud kui tema.

Samas oleme siiski piisavalt erinevad. Oleme koos õppinud teineteisega arvestama, teineteist toetama ja abistama. Tunnen, et meile meeldib enamikku asju koos teha, samas anname teineteisele ka hingetõmbeks aega, kui vaja.

Me oleme mõnes mõttes nii erinevad ja mõnes mõttes nii sarnased. Ilmar on tasakaalukas, rahulik ja kannatlik, mina olen äike või päike ja kärsitu. Me mõlemad oleme suured reisimise fännid, väärtushinnangud ja elufilosoofia klapib ja meil ei ole mitte kunagi igav, alati on meil midagi plaanis ja toimumas. Vahel on tunne nagu oleksime juba 20 aastat abielus olnud. Ma olen lihtsalt iga päev nii tänulik, et minu elus on inimene, kes armastab mind sellisena nagu ma olen ja ma saan tema kõrval igal hommikul ärgata.


Sulle võib samuti meeldida

See this gallery in the original post