Rosenvald Photography | Pulmafotograaf Valdur Rosenvald

View Original

Eliisa & Klaus | Looduslähedane hipide pulm Raudsilla puhkekeskuses

Mingis mõttes on meie lugu ju väga klassikaline – jalustrabav keskkooli armumine, mis kasvas tugevaks ja imeliseks armastuseks.

Aga teisalt oli abieluni jõudmine ikka pööraselt ebatavaline – ja see teebki meie loo nii eriliseks.

Klaus-Peeter oli minust aasta vanem lahe poiss reaalklassist, keda kõik millegipärast Petsiks hüüdsid. Mina hakkasin talle kohe Klaus ütlema, sest mu meelest see sobib tema metsiku loomusega nii täpselt. Kord hilissügisel kaasati meid ühe kontserdi lavastamisse ja tänu sellele hakkasime rohkem suhtlema. Klaus pakkus mulle küüti, kui proovi sõitsime, nii et saime üsna ruttu lähedaseks ja mõistsime, et meeldime teineteisele.

Hakkasime tol samal talvel käima, täpselt vahetult enne jõule. 21. detsember on tänini meie kuupäev. Need olid imelised poolteist aastat, mil me tegime kõike koos, ja ehitasime tugeva vundamendi oma suhtele.

Pulmafotograaf:  Valdur Rosenvald | Rosenvald Photography

Pulmaisa: Elsa Nagel ja Eduard Ülevain

Ettevalmistuse koht: Raudsilla puhkekeskus

Pulmakoht: Raudsilla puhkekeskus

Pastor: Toomas Jürgenstein

Pruudi pulmameik: Enelin Salu

Pruudi pulmasoeng: Enelin Salu

Dekoreerija & florist: Kerttu Koemets, Maari Soekov

Pruudi pulmakleit: Estonia teater: õmbleja Tiiu Erm

Sõrmused: CL Wooden Rings

Peigmehe pulmaülikond: Manna Couture

Pulmakutsed: Eliisa Ülevain

Pulmatort: Eike Ülevain

Catering: Toomas Laigu

Pulmabänd/ansambel: Klauseli pulmabänd

DJ: Ivo Naries

Ma pole mitte kunagi nii palju oma elus nutnud (ja uskuge mind, ma nutan palju!) kui tol maikuu viimasel nädalal 2014. aastal, mil Klaus sõitis USAsse raamatuid müüma. 3 kuud tundmatust-teadmatust. Videokõnesid võis teha ainult pühapäeviti kindlal ajal ja kogu see aeg tundus ilmatuma pikk. Mina lõpetasin juunis keskkooli ja otsustasin võtta vaba aasta, et samuti reisida ja elu eesmärkide osas selgust saada. Ja nii see elu kuidagi läks, et kui Klaus USAst sügisehakul tagasi tuli, pakkisin mina kohvrid, et sõita pooleks aastaks Tai Kuningriiki elama. Ja Klausil oli ka juba rännupisik sees ning ta sõitis edasi Austraaliasse tööle. Läksime lahku, sest tundus loogiline, et meil pole enam koosolemist.

Oli raske, aga nentisime, et kui kunagi peaksime veel kohtuma, siis saame ju aru, kas see "miski" on alles. See kohtumine tuli varem, kui oleks arvanud. Klaus tegi mu elu kõige suurema üllatuskingituse ja tuli mulle märtsikuus sünnipäevaks Taisse külla. Veetsime kõige imelisema Paradiisi nädala oma suhte senises ajaloos.

Ja siis me muidugi teadsime. Et see "miski" on alles ja ega ta kao.

Aga reisid jätkusid ja õiget koosolemist ja ühendust oli raske hoida. Kadusime teineteise elust veel umbes pooleks aastaks.

Kuid siis oli uus sügis tulemas ja mina olin saanud sisse Tartu Kõrgemasse Kunstikooli. Elasin tol suvel sõprade pool Supilinnas, kuid otsisin septembriks kodu. See oli 26. juuli pärastlõuna, kui Klaus sõitis Meloni maja ette ja leidis mind aknalaual istumas- nagu ma noil päevil ikka istusin- ja pani ette, et võiksime sügisest koos kommuunis elada. Sealt läks.. küll tasapisi, kuid siiski meie lugu üheskoos edasi. Kaks ja pool aastat hiljem, 17. jaanuaril 2017. aasta hommikul tõi Klaus-Peeter, kes oli eelmisel ööl naasnud Tenerife reisilt, mulle kohvi voodisse ja palus sealsamas mu kätt. Miski seal Tenerifel kaktuseõisi vaadeldes oli talle mõista andnud, et nüüd on õige aeg.

Ja tõepoolest oli. Ütlesin kõhklemata "JAH", sest see hetk oli mu unelmates juba korduvalt läbi mängitud.

Me pidime abielluma juba 2018. aasta esimesel augustil, aga me ei saanud kokku seda summat, mida olime oma suurejooneliseks peoks planeerinud. Niisiis lükkasime pulmad aasta võrra edasi. Õnneks sai tänu edasilükkamisele meie pulmapeost osa ka meie esimene tütar Melissa Meele. Oleme Valdurile nii tänulikud selle foto eest "Beebi karusamblal", mis kaunistab uhkelt meie elutoa seina.


Sulle võib samuti meeldida

See this gallery in the original post