Ma seisan oma kodus köögis ja mul on nuga käes. Aga ma ei plaanigi süüa tegema hakata. Selle asemel hoopis vestan kööginoaga hoolikalt laast-laastu haaval tükke välja ühest pikast puutükist, millest tuleb samurai mõõk.

See ei ole mu esimene puutööprojekt ja tean, et mõõk peab tulema täiuslikult sile ja terav. Nagu päris. Käepide tuleb must ja just paraja suurusega sisselõigatud sälkudega, et mõõka oleks võimalik tugevalt hoida. Mul mitmeid nähtamatuid vaenlasi, aga selle uue mõõgaga saavad nad hävitatud.

Mu ema vaatab mind, oma varateismelist poega elutoa ukse juurest, aga ta ohkab. Terve köögipõrand on puulaaste täis. Ema avab suu, kuid ei ütle midagi. Sest ta näeb, et olen täielikult keskendunud oma kunstile. Laastud võib hiljem ka ära koristada.

Kakskümmend aastat hiljem kutsutakse mind igal aastal kümnetesse pulmadesse pildistama. Pulmas olen taas see põnevil poiss, kes proovib leida täiuslikkust selles, mida ma teen.

Vahel ei leia ja see on raske. Aga teinekord tundub, et jõuan jälle lähemale.

Sulle võib samuti meeldida