Ühel 2012 aasta juunikuu vihmasel pärastlõunal ootavad noored muusiku-hakatised Tartu Heino Elleri muusikakooli solfi sisseastumiskatsetel enda järjekorda. Mari näeb uksest väljumas üht hirmunud noormeest, kes jäi jänni keerukate rütmiülesannete sooritamisel ning sama poissi märkab ka Kaarel, kes defineerib suure enesekindluse ja targutava tooniga kvintooli olemuse. See on Mari esimene mälestus Kaarlist.

Septembrist viib koolitee noored ühistesse loengutesse, kus õpitakse koos ekstreemsolfedžot ja lumememmede paraadi ehk kõike, mida tulevastel suurtel virtuoosidel vaja võiks minna. Hajameelne Kaarel “unustas” pidevalt muusikateooria tundi kaasa võtta pliiatsiteritaja või kustutuskummi, mida enda taga istuvalt kaunilt neiult laenata. Maril polnud midagi laenamise vastu, sest tavapärane intelligentsivaba trummariamet ei peegeldunud Kaareli küsimisoskuses, mis oli üllatavalt viisakas.

Pulmafotograaf: Valdur Rosenvald | Rosenvald Photography

Pulmaisa: Jakob Gill

Pulmavideo: Kaspar Eigi

Pulmakoht: Luunja kultuuri- ja vabaajakeskus

Pastor: Leho Paldre

Kirik: Tartu Kolgata kogudus

Pruudi pulmameik: Milena Ilutehnik

Pruudi pulmasoeng:  Milena Ilutehnik

Pruudikimp & floristika: Pille Peterson

Pruudi pulmakleit: Veronique Tartu Salong

Pulmasõrmused: GoldTime

Pulmakutsed: Maivi Kõre

Peigmehe pulmaülikond: Monton

Pulma catering: Kapteni Kelder

Pulmabänd/ansambel: Dance-o-phones

Pulmaauto: Tauno Mõts

Pulmatort: Kodusoe OÜ

Muusika tseremoonial: Andrus Kasepuu

Teritaja viis jutuni väljaspool klassitundi ning detsembrikuus osales Mari laulukonkursil “Jõulutäht”, kus Kaarel teda biidiga toetas, kõht lõvikonservi täis söödud, kutsub Kaarel julge südamega Mari esimesele kohtingule. Pierre’i kohviku randevuul toob ettekandja lauale piparmündi tee. Mari märkab, et kuigi teepotis on taimede hulk piisav, et sellest pühapäevaks vihta teha, ei taha vesi kuidagi tuttavat rohekat värvust võtta. Selgub, et asjas oli süüdi tõik, kus klienditeenindaja lootis vee keema minemisel vaid noorte omavahelisele tärkavale soojusele.

Edaspidi ei usaldanud Mari ja Kaarel kohviku töötajaid ning keetsid enda teevett ise. Need toimusid tavapäraselt ülejõe hruštšovkas, kus noorpreili Soone tollal elas. Eriti mõnus oli tee pärast ühist jalutuskäiku õhtutuledes Tartu peal. Suur kokkukasvamine toimus Kolgata noorte talvelaagris, kus noored pühendasid palju aega ühiselt Jumalat otsides ja üksteisele ka raskemaid küsimusi esitades. Teeõhtud, jalutuskäigud ja ühine jooksutrenn arendas noorte sideme nõnda lähedaseks, et 2013. aasta kevadel kuulutatakse uus paljutõotav suhe välja kogu maailmale Facebooki vahendusel.

Sama aasta sügisest viib Mari tee teda aga õppima muusikaõpetajaks Viljandisse, millega algab viie-aastane kaugsuhe. Nii õpitakse, et palju suurem on rõõm lähedusest, kui oled olnud kaugel. Nädala sees veedetakse pikki tunde koos Skype’i vahendusel ning nädalavahetused kaovad silmapilkselt ühise ajaga kas Viljandis, Tartus, Kadrinas või Tallinnas.

Raskused lahus olemises ei sõltunud distantsist, sest väljakutseid pakkus nii Mari pool aastat kestnud õpingud Limericki ülikoolis, kui ka see, kui Kaarel kolis Tallinnas elava Mari kõrvalmajja, Eesti Kaitseväe Staabi- ja Sidepataljoni.

Samas hakkas Kaarelile läheduses elamine nõnda palju meeldima, et ei suutnud ta mitte ilma Mari soojuseta olla. Nii kaapis ta kokku viimased säästud, sõi sõduripalga kõrvalt pakinuudleid ning ostis ära sõrmuse. Oodates õiget hetke aeg venis ja ärevus kasvas, kuid aeg tuli ning saabus ta Jõululaupäeval, kui Tartu botaanikaaia rotundi all jahedas ilmas langes põlv lume sisse ning tõusis sealt pisarsilmis rõõmustava südamega.

Nõnda juhtuski, et koolis ühiselt muusikat õppinud noored saavad nüüd hakata koos Jumala õnnistuse all otsustavalt ühist teed rajama.

Sulle võib samuti meeldida